2022. aastal, kui Primostaris täitus mul 20 aastat, kirjutasin lühidalt sellest teekonnast – kuidas sattusin 2002. aasta märtsis kahe aasta vanusesse ettevõttesse ning kuidas sellest ajapikku kujunes minu elu pikim tööalane peatükk.
Vahepealsed neli aastat on Primostari jaoks olnud märgilised. Ettevõtte areng, mis oli aastaid keskendunud tehnoloogia arendamisele ja lahenduste turule viimisele, on jõudnud järgmisse etappi. Primostarist on kujunenud grupp, mille eesmärk on viia oma tehnoloogiad laiemale rahvusvahelisele turule ning kasvatada ettevõtet koos partnerite ja investoritega.
Oluline samm selles arengus oli Primostar Group loomine ja ettevõtte jõudmine börsile. See on andnud ettevõttele võimaluse kiirendada nii arendustööd kui ka rahvusvahelist laienemist. Samal ajal ei ole muutunud see, mis on olnud Primostari tegevuse keskmes algusest peale – praktiliste tehnoloogiliste lahenduste arendamine betoonkonstruktsioonide jaoks.
Aastate jooksul on Primostaris välja töötatud erinevaid konstruktsioonilahendusi ja profiile, mida kasutatakse betoonkonstruktsioonide toimimise parandamiseks ja ehitusprotsessi lihtsustamiseks. Need lahendused on sündinud peamiselt praktiliste probleemide lahendamisest – küsimusest, kuidas teha konstruktsioone, mis töötaksid paremini nii ehitamise ajal kui ka aastakümneid hiljem.
Umbes kümme–viisteist aastat tagasi hakkas Primostari igapäevases müügitöös ja koostöös objektide ning klientidega üha sagedamini korduma üks ja sama probleem – betoonkonstruktsioonide pragunemine ja sellega seotud lekked.
2010. aasta paiku alustas Primostar kristallilise lisandi müümist, mille eesmärk oli muuta betoon vettpidavaks ning anda sellele teatud määral iseparanev võime. Laboris ja kontrollitud tingimustes töötas see lahendus hästi. Praktikas aga selgus, et reaalsetes konstruktsioonides tekkivad pinged on sageli palju suuremad, kui algselt eeldati.
Praod, mis olid esialgu iseparanenud, hakkasid aja jooksul uuesti vett läbi laskma. Sellised olukorrad ei olnud üksikud juhtumid, vaid korduv muster erinevatel objektidel. Sellega kaasnesid sageli ka keerulised vaidlused – kes peaks pragusid injekteerima ja kes selle eest vastutab.
Just nende korduvate kogemuste põhjal hakkas kujunema mõte läheneda probleemile teisiti. Kui pragunemist ei ole võimalik täielikult vältida, siis võib olla mõistlikum see juba ette kontrollitud kohta suunata.
Sellest ideest sündis mõte praotekitaja profiilist, mille kuju oleks tapitaoline. Selline lahendus võimaldab tekitada konstruktsiooni kontrollitud nõrgestuskoha nii, et konstruktsiooni üldine kandevõime ei vähene, samal ajal kui pragunemine toimub ette nähtud kohas ja on võimalik kohe vettpidavalt lahendada.
Tänaseks on see profiil patenteeritud Araabia Ühendemiraatides, Ameerika Ühendriikides ja Eestis. Märtsis saime kinnituse ka Ukrainast ning Euroopa patenti ootame.
Sellest mõtteviisist on viimase kümnendi jooksul välja kasvanud mitmed praotekitaja profiilid ja konstruktsioonilahendused. Arendustöö ei ole peatunud ka viimastel aastatel. Üheks uuemaks sammuks on rullis tarnitav praotekitaja koos kiirkinnitustega, mis muudab lahenduse transportimise ja paigaldamise objektil oluliselt lihtsamaks ning kiiremaks.
Sellised arendused võivad tunduda väikeste sammudena, kuid just nende kaudu muutuvad tehnoloogiad aja jooksul standardlahendusteks.
Samal ajal on muutunud ka laiem kontekst, milles infrastruktuuri projekteeritakse ja ehitatakse. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi keskenduti peamiselt konstruktsioonide tugevusele ja ehituse maksumusele, siis täna on üha olulisemaks muutunud konstruktsioonide elutsükkel ja keskkonnamõju.
Traditsiooniliselt projekteeritakse betoonkonstruktsioone umbes 50-aastase kasutusea järgi. See on kujunenud omamoodi standardiks. Samas tekib küsimus, kas see on tegelikult piisav, eriti maa-aluste rajatiste puhul.
Maa alla ehitamine on alati kallis otsus. Kui see otsus juba teha, võiks tulemus kesta sajandeid.
Just selline mõtteviis on olnud ka Primostari tehnoloogiate arendamise taustal – otsida lahendusi, mis aitavad betoonkonstruktsioonidel ajas paremini vastu pidada ja vähendada vajadust nende pidevaks remontimiseks või ümber ehitamiseks.
Kui vaadata tagasi viimasele 24 aastale, siis on selge, et areng infrastruktuuri valdkonnas toimub aeglaselt, kuid järjekindlalt. Lahendused, mis täna tunduvad uued, võivad mõne aasta või aastakümne pärast olla tavaline praktika.
Primostari järgmine arenguetapp on viia need lahendused ja see mõtteviis laiemalt rahvusvahelistele turgudele ning kasutada kogunenud kogemust selleks, et ehitada infrastruktuuri, mis kestab kauem kui tänased standardid ette näevad.
Infrastruktuuri ei ehitata ainult tänaseks päevaks.
Sageli jääb see kestma kauem kui põlvkonnad, kes selle rajasid.
Seetõttu tasub juba täna mõelda, kui kaua meie ehitatud rajatised tegelikult peaksid kestma.
Maa alla ehitamine on alati kallis otsus. Kui see otsus juba teha, võiks tulemus kesta sajandeid.